hilinenud kokkuvõte jällegi...

Alsutan siis ruttu eelmisest reedest.

Läksin mina siis hommikul tööle teadmisega, et kella 12st saan tunnikese vabaks, et minna Thori kooli (olin selles osas juba Dr. Jimoh´ga kokku leppinud ning mingit probleemi selles tulla ei oleks tohtinud). Nimelt oli reedel Thori koolis vanemate päev, mis tähendas seda, et lõppude lõpuks lubati meid ka rühma ja võisime jälgida, kuidas laps mängib ja käitub. Aga nagu ikka, kui midagi plaanid, siis kohe kindlasti tuleb ette miski, mis kõik pea peale keerata ähvardab. Ja nii juhtuski, teel tööle sain kokku Donniega, kes teatas, et kell 10 pean olema migratsiooniametis, et oma pabereid korrastada. Ei lasnud eriti pead norgu, kuna no 2h saab ju ikka asjad aetud ja jõuan ilusti ka Thori kooli üritusest osa võtta. Tööl alustasin siis kiirelt oma toimetustega, kuid vaatamata pingutustele saime liikuma alles poole 11 paikku, mis tähendas seda, et migratsiooniametisse joudsime 11st. Sisimas lootsin ikka veel, et kuna peame vaid paar ankeeti täitma, siis ehk saab selle ka tunniga tehud, kuid kella 12st mõistsin, et kooli ma siiski õigeks ajaks ei jõua. Minu kõige suurimaks hirmuks on lapsevanemana olnud see, et mul jääb mõni oma lapse üritus nägemata või vahele ja see kripeldas terve see aeg hinges. Kujutan ette, et vaatasin iga 20sek tagant kella ja ohkasin iga minuti järel. Loomulikult ei jäänud see kellelgi märkamata, kuid kui ma juba närvilisemalt köhatama hakkasin ja veel tihedamini oma rannet uurisin, siis saadi aru, et mul ikkagi kuhugi kiire. Lõpuks ma siiski ei pidanud enam viisakusest kinni ja küsisin otse, et kas meil on tõesti vaja istuda nii kaua, kuni üks inimene kavatseb end kohale vedada, et meie paberitele allkiri panna. Paari minutiga tehti mõned tõsised kõned ja vajalik Härra oligi "koosolekult" klõps tagasi, allkirjad paberitel all ja meie saime lõpuks liikuma. Selleks ajaks oli aga kell juba pool üks ja olin kindel, et Rainer, kes ei olnud ka just kõige suuremas vaimustuses minu puudumisest, oli Thoriga koolist lahkunud. Õnneks see nii siiski ei olnud ja palusin autojuhil end kohale kimatada. Jõudsin siis kõige kiuste enne ühte kooli. Rühmas olid veel Thori "sõbranna", 3 kasvatajat ja kaks last, kes magasid (üks neist oli vist kasvataja laps).

Thori seljataga siis näha kaks preilikest uinakut tegemas. Muidu on neil ikka magamiseks mingid matikesed.

 Kasvatajatega ja siis oma sõbrantsiga. Võin julgelt väita, et Thoril on oma elu jooksul kasvatajatega väga vedanud :)

Rühm on nagu tavaline Eesti lasteaia rühm, asjad täitsa korralikud ja lastel mänguruumi küllaga. Sain natuke ka kasvatajatega suhelda ja oma mured ning küsimused neile esitatud. Tagasiside neilt oli selline, et meie noormees pidi suht kõigest aru saama, kuid häbeneb rääkida. Näidati ka vihikut, kuhu nad siis numbreid kirjutavad jne. Thor ise tundis end väga hästi...

Laupäeval plaanisime ujuma minna, kuid kuna ILMA EI OLNUD, lükkasime tegevuse päeva võrra edasi. Tänu Gregory vettehüppe videole tahtis Thor ka hirmsasti hüppeid harjutada, kuid tema julgus piirdus vaid lastebasseinis trepi astmelt issi/emme sülle hüppamisega. Siiski oli ta seekord tunduvalt julgem ja nautis vett rohkem, kui varasemad ajad.

See nädal on mehed siis jälle omapead kodus, kuna Thoril jälle koolist nädalane vaheaeg. Nädala kõige ärevamaks ja positiivsemaks uudiseks on siis meie kojusõidu piletite saamine, seega on suht kindel, et juulis saame juba Eesti päikest nautida. Teiseks ärevust tekitavaks uudiseks on ka Raineri viisa probleemi lahenduse lootus. Nimelt nägime pühapäeval basseini ääres ka Alexit (Raineri nö tulevast ülemust) ning tema jutu järgi ootavad nad teda väga tööle, kuid uue viisa peaks Rainer kuidagi ikkagi minu kaudu saama, kui aga tegin talle selgeks, et kui nemad seda ei tee, siis ei pruugi Rainer enam tagasi tullagi, hakkas härral lõpuks midagi selgeks saama ja täna tuli Rainer Alexi juurest jutuga, et nad suudavad end siiski kokku võtta ja selle asja ka ise korda ajada.

 ükspäev tuli hirmus friikate isu ja kui hakkasime siis friikaid ahju panema, avastasin pakilt sellised keeled :) Maailm on ikka nii väike...

Ahjaa, väiksest maailmast siis veel niipalju, et nagu te juba teate, sain ma siia tööle tänu Kelechile, kes on Nigeerlane, aga on abielus Lätlasega ja elab Lätis. Tema õde elab Ameerikas ja on abielus mehega (Ken), kes on selle keskuse rajaja. Kuulutuse panid nad tegelikult Läti radioloogiatehnikutele, kuid kuna Eesti ja Läti Radioloogiatehnikute ühingud saavad väga hästi läbi, siis jõudis kuulutus ka meieni.

Enne tulekut tuli Raineril reis jutuks ka oma silmaarstiga ning selgus, et tema mehe venna- või õepoeg (täpselt ei meenu), elab juba teist aastat Nigeerias, Lagoses. Õnnestus meil lõpuks ka temaga ühendust saada ning ehk mingi aeg ka kohtuda.

Dr. Jimoh, kes on siis minu otsene ülemus, käis 2009 aastal Eestis ning veetis 4 kuud Tallinnas ning külastas ka muid haiglaid üle Eesti. Tema laual seisab raamat PERH-st, kus sees on pühendus sealsetelt arstidelt.

Paul, kes on siin jalgpalli treener on (nagu ma olen juba maininud) abielus venelannaga ning tema pere elab Lätis. Sellel juunil peaks tema leping läbi saama, mis tähendaks seda, et ta naaseb tagasi oma pere juurde.

Päris mitu korda olen kohanud (kas pantsientide seas või muidu tänaval) inimesi kellega, vesteldes ja öeldes, et olen Eestist, saab vabalt ka vene keeles suheldud. Seega ei ole see Eesti nii tundmatu ja väike riik midagi, et keegi poleks sellest kuulnud...