Palju Õnne!

Hei!

Taas on viimasest postitusest päris pikka aega möödas aga kui ei tule tuju kirjutada, siis lihtsalt ei tule tuju kirjutada.

Alustame siis kõigepealt halvematest uudistest. Nimelt lõpetas meiega koostöö fotokas. Arvatavasti on probleem akus, mis ei võta enam voolu sisse. Türgis veel töötas aga siin enam mitte. Või siis ta lihtsalt ei viitsi siin Aafrikas. Igastahes tulevad kõik tulevased pildid mobiiltelefoni kvaliteediga.

Edasi positiivsemate uudistega. Vahepeal on siis 2/3 meie perekonnast aastakese vanemaks saanud. Sellega seoses on saabunud ka palju häid soove ja üllatusi ja muidugi ka palju kooki. Liinale tehti tööjuures väike kohalik tants ja laul, Thorile tegime eile väikese õhtuse üllatuse koos kingi ja tordiga.

Suu on siiamaani kõrvuni ja suhtlus käib nüüd ainult läbi mikrofoni:)

Eelmise nädala esimese poole suurim sündmus, peale Liina sünnipäeva muidugi, oli see, et meie hoovi peale tekkisid prügikastid. Tundub, et hakkab tsivilisatisioon ka siia tekkima, ei peagi enam aia nurka hunnikusse viskama vaid saab kenasti konteinerisse panna.

Nädala lõpp möödus aga jahti pidades. Nimelt tagasi saabudes oli märgata maas junni taolisi jubinaid ja näiteks suhkrukotikest oli natukene näritud ja samuti jahukotti. Okei, vist hiired. Kuna järgnevad päevad midagi nagu juurde ei tekkinud ja saia päts seisis ka kapi serva peal tervena, siis tundus, et probleemi pole. Naabritest ka keegi väga ei uskunud, kuna nemad pole midagi näinud. Kuid ilmselt ajasime oma tulekuga nende elurütmi sassi ja ei juletud mõned päevad tulla. Igaljuhul kolmapäeva hommikuks oli saiaviiludes augud sees. Egas midagi, poodi lõksude järgi...

Kuna ei teadnud, kas on hiir või rott, siis alustasin lahjemate vahenditega ja soetasin udupeened liimiga plaadid. Paned saia või midagi peale, loom jalutab liimi peale, jääb sinna kinni ja sureb siis nälga või midagi sellist. Kiideti taevani ja vahet pole, kas hiir või rott, kõik jäävad kinni. Omad kahtlused mul selle toimises muidugi olid aga kuna midagi muud konkreetsel müüjal polnud, siis võtsin need. Tulemus hommikul - mõlemad plaadid jalajälgi täis ja sai läinud. Tolku niipalju, et vähemalt selgus, kellega tegu. Meenus, et kohalikus marketis olin kunagi näinud ka nii öelda päris lõkse, seega ei hakanud kuhugi kohalikesse urgastesse ronima ja sain sealt vana hea vinnastatava roti lõksu. Tulemus hommikul - natuke verd ja roti laip. Selgusetuks jääb muidugi, kuidas ta lõksu sisse ei jäänud vaid selle kõrval ära kooles.

Lõpetuseks humoorikas lugu sellest kuidas Rainer ja Liina uusi SIM kaarte tegemas käisid. Kuna me jätsime oma Nigeeria Sim-id Eestisse, siis oli vaja uued teha. Mis ta siis on, lähed esindusse ja saad uued kaardid. Aga no ei käi need asjad nii. Sarnaneb see toiming siis natuke meil passi tegemisega, pilti tehakse ja sõrmejäljed on vaja anda, no üldiselt suht ajuvaba. Kõige suurem huumor tekkis aga nimega. Kõigepealt perekonna nimi, siis eesnimi ja kui küsiti other names, siis ma muidugi ütlesin et mul ei ole. Neiu letis vastas, et peab olema. Ma siis kordasin ennast ja küsisin, et kas nüüd Simi kaarti ei saagi, kui mul on ainult üks nimi? Neiu lasi naeratuse kõrvuni ja vastas, et programm ei lase enne edasi kui on vähemalt kolm nime kirjas :D :D :D Alates sellest päevast olen siis Rainer Martin Peter Ilp. Liina käis järgmine päev enda oma tegemas ja kuidagi pääses tema kahe nimega - Liina Sarah Prants.