Kõigepealt aga lühidalt meie "puhkusest". Tegelikult oli see üks paras maraton ja ega otsest aega puhkamiseks ei jäänudki. Sebimist ja ringi rändamist oli ikka liiga palju. Ja kuigi mulle on alati kolimine, remontimine ja pakkimine meeldinud, siis kohvrite otsas elamine sinna loetellu kohe kindlasti ei lisandu. Sellele vaatamata oli Eestis äärmiselt mõnus ja tore ning kuidagi väga raske oli see tagasi lendamine.
Järgmiseks aga tänaks kõiki, kellega meil õnnestus kohtuda. Erilised tänud Marisele ja Lassele, kes meid Rootsis vastu võtsid ja majutasid. Maris, Sa oled lihtsalt võrratult armas inimene :) Suured tänud ka Tartu sõpradele, kellega kohtusime ja meeldivalt aega veetsime...Ja loomulikult Pärnu sõbrad, kellega meil õnnestus ka üks vahva grilliõhtu veeta (loodan, et pipra supp teile järgmisel päeval ikka meenus). Veel tahan tänada väikest Joonast, et ma ta ikka ära nägin ;) Ühesõnaga kõiki, kellega õnnestus kohtuda.
Tagasi tulekut alustasime seekord siis Tallinnast ja juba lennujaamas suutsime natuke segasesse olukorda sattuda. Nimelt ei suudetud Thorile kuidagi eraldi broneeringut teha ja kuna meie kõik kolm kohvrit olid ülekaalus siis sai ka sellega mässatud. Õnneks lõppes kõik hästi ja saime alustada oma lennu maratoni. Türgis veetsime jälle ühe toreda hommikupooliku vanalinnas ja jõudsime Raineriga järeldusele, et üks tulevastest puhkustest tuleb kindlasti seal veeta.
Viimased hetked veel tsivilisatsioonis. Türgis hotelli ees ootamas bussi, mis meid lennujaama viiks.
Kuni Lagose lennujaamani oli kõik tip top, kuid sealt edasi hakkasid asjad allamäge veerema. Kuigi passi kontrollist pääsesime suht kiirelt ja kohvridki saime kätte peaaegu alla tunni, siis uksest me välja niisama ei pääsenud. Kuna kohvreid vedava käru eest küsiti naeruväärselt suurt summat, otsustasime ise hakkama saada (kolm suurt kohvrit, kaks käsipagasi kohvrit, Thori kohver ja kilekott). Liikusime siis ukse poole, kui poolel teel kutsus meid üks ametnikest kõrvale. Kõigepealt palus kollaseid passe näha, et olla kindel, et meil ikka vaktsiinid tehtud. Kuna nendega oli kõik korras, käskis meil kohvrid lahti teha (suured kohvrid olid kiletatud), kuna kell lähenes juba kohaliku aja järgi kümnele õhtul (Eesti ajajärgi südaööle) ja Thor oli reisist ka suht väsinud, üritasime teda ümber veenda, et kohvreid nüüd avama küll pole mõtet hakata. Pika pinnimise peale küsis ametnik siis viimaks selle kurikuulsa küsimuse (seda küsimust kuulen ma siiani igalt inimeselt, kellele me midagi ei toonud). What did you bring for me? (mis te mulle tõite?) Kuna meil käsipagasis midagi ei olnud talle anda ja ega ma ei usu, et talle mingi külmkapi magnet oleks ka väga meeldinud, siis pakkusime talle lihtsalt raha ja tulime tulema. Järgmised kütid olid parklas, kuid kuna selleks ajaks oli meiega ühinenud juba meie autojuht Abdul, siis nendest saime kergemalt lahti.
Ilorini jõudes ja oma kodu uksest sisse astudes tabas meid aga tõeline šokk. Meie korteri elutoas käis "elu". Diivan, laud, toolid ja üks seintest oli kaetud valge hallitusega. Nimelt enne, kui me lahkusime palusime toru- ja remondimeestel vannitoa ja elutoa vaheline sein korda teha, kuna sinna vahele oli kogunenud vesi ja sein oli hakanud hallitama. Meie "üllatuseks" ei olnud korteris aga siiani midagi tehtud ja kui ma nüüd siis kurja häält tegin, tuldi lõpuks kolmapäeval keset päeva ja hakati seina värvima. Loogiline, kas pole...
Tänaseks on sein küll värvitud ja hallitus maha pestud, kuid diivani vedasime me rõdule kuniks suudetakse leida keemiline puhastus, kes selle puhtaks teeks.
Thor aga kohtus juba Tamaraga ja selgus, et nemad on siin septembri lõpuni. Üldse on siin palju lapsi tekkinud, nii et mängukaaslasi talle jätkub.
Ema, need kriidid osutusid siin väga popiks :)
Muus osas on olnud samuti muutusi. Näiteks on töö juures mitmeid uusi nägusid ja töökohti tekkinud. Nendest aga kirjutan millalgi pikemalt.
Seniks aga proovime end rohkem sisse elada jälle ja asjadega uuesti harjuda...
Ah jaa, viisin keskusesse ka pätsi leiba, kuid mingit erilist vaimustust see neis ei tekitanud. Pigem olid lemmik maiustusteks neil pähklid šokolaadis...
No comments:
Post a Comment