Kuna Liinal on töntsid näpud ja temast on saanud tulihingeline puutetundlike ekraanide vihkaja, siis üritan olla ettevõtlik ja aegajalt midagi kribada. Kuigi ei ole lihtne ennast uuesti sellele lainele sättida.
Aga alustame siis sellest, miks tekkis selline paus. Kes veel ei tea, siis alustuseks kooles ära meie arvuti. Parandamise eest küsisiti natuke liiga palju raha ja kuna parandamine nigeeria moodi tähendab, et 90% tõenäosusega saad sa arvuti samamoodi tagasi nagu sa ta remonti viisid, siis ei hakanud riskima. Eriti veel kuna kehtib ka garantii. Tänaseks on aga arvuti juba kusagil Riia lähedal ja ootab Pärnusse saatmist. Abikäe ulatas jalkatreener Paul, kes eelmine nädal koju läks. Lisaks hakkas umbes samal ajal jupsima ka meie tasuta internet. Lubati korda teha ja vahepeal oli ja siis jälle ei olnud ja kuna ei saanud enam normaalselt skype'igi kasutada, siis viskas lõplikult üle ja soetasime omale isikliku interneti, jube kallis aga vähemalt töötab.
Nüüd siis natuke töö juttu ka. Ausalt öeldes on päris igav. Mitte et midagi teha ei oleks, vaid tundub et asi lihtsalt siinses töö kultuuris ja mina olen harjunud rohkem rakkes olema. Lisaks ei saa ka näiteks mitut asja korraga ette võtta, sest nii kui selja keerad hakkab kohe siesta ja edasi midagi ei liigu. Seega tuleb kogu aeg kõrval seista ja kätt hoida ja vaadata, et kõik õigesti tehakse. Seda selleks, et kui tavaliselt on kaks võimalust kuidas asju teha ehk siis kas õigesti või valesti. Siis siin lisandub veel võimalus teha asju Nigeeria moodi, mis tähendab, et on jumala valesti aga kuidagi töötab ;) Konkreetseid lugusid ja situatsiooni kirjeldusi tuleb tulevikus kindlasti.
Thoril läheb ka väga hästi, koolis talle väga meeldib. Keele probleem on juba peaaegu, et olematu. Koolis on talle ka mõned sõbrad tekkinud, nii et õhtuti aegajalt kuuleb, mida Tomiwa, Ibrahim ja Tayo koolis tegid. Meie Liinaga hakkasime aga kõvasti trenni tegema, nii et jõuluks peaks ehk juba pisut paremas vormis olema kui praegu.
No comments:
Post a Comment