Nädal ühel lehel...

Uskumatu, et eelmisest sissekandest juba peaaegu nädal on. Kindlasti mõtlete, et kas nüüd pole midagi kirjutada või on töö täies hoos lahti läinud :) Päris aus olla, siis pole kumbki neist variantidest. Lihtsalt aeg libises käest nii et ise ka aru ei saanud. Väike kokkuvõte siis eelnevast nädalast...

Kolmapäevaks oli lubatud koolitustest möödunud juba kolm päeva ning käisin iga päev keskuses lootes, et ehk ikka keegi tuleb ja teeb midagi-asjatult. Ify pidi ka Lagosesse minema paariks päevaks seega olin jälle üksi (no see india tüüp Jijo ka, aga tema tuleb ja läheb nii nagu heaks arvab, seega tema ei loe). Kuna olukord tundus rohkemgi kui kahtlane, hakkasin surkima ja selgitust nõudma, miks ei ole meile koolitajat saadetud, ning jõudsin asja tuumani: GE (firma, kelle masinatega me opereerime) oli keeldunud koolitamast inimesi, kellel ei ole Nigeeria kvalifikatsiooni. Kuigi minul on Eesti oma, see neile ka enam ei sobinud ja Jijoga oli asi üldse kahtlane, kuna selgus, et tema puhul on tegemist üldsegi tehnikuga, kes omal käel töö selgeks saanud ja tal puudub igasugune erialane tõend ja luba töötamiseks. Eelmises töökohas olid nad asjad rahaga lahendanud ja kuna see info jõudis kuidagi GE koolitajateni, keeldusid nad meid kõiki koolitamast. Suurte arutelude tulemusena saime siiski järgmiseks nädalaks koolituse ja kui kõik läheb plaanipäraselt (mis siis oleks haruldane nähtus), siis oleks järgmised 3 nädalat koolitused ja ehk aprilli alguseks saaks keskuse avatud. Mulle tundub, et seda "järgmisel kuul avamise" juttu olen ma siia juba varemgi kirjutanud :)

Seega töö suhtes õnnestus mul sel nädalal kaks korda kompuuter sisse/välja lülitada ning üks uuring teostada. Päris tegus nädal peaks mainima :)

Põnevust ja pinget oli ikka ka...nimelt avastasime, et Raineril on turisti viisa, millega ei või siin töötada ning lisaks kõigele arvasid migratsiooni ametnikud, et kõige "parem ja kiirem" lahendus oleks, kui Rainer käiks korra Rootsis, Nigeeria saatkonnas, ja laseks neil uue viisa teha. Aga loodame, et Donnie suudab selle asja ilma suurema draamata korda ajada, kuna reisimise isu meil küll veel ei ole...

Paar hetke möödunud nädalast...

 Käisime Rainerile ja Thorile passipilte tegemas. Piltniku juurde jõudes selgus, et generaatorile oli kütust vaja ja piltnik oli läinud seda üle tee ostma, seega pidime natuke ootama :)

 Ükspäev õnnestus meil kohalikku suitsukala proovida. Ma arvan, et õigem oleks öelda, et see oli kuivatatud suitsukala...Päris maitsev muide!

Üritan endiselt jäädvustada neid beebisid, kes ema selga aheldatud, kuid kuna ma kaameraga päris inimese küljealla pugeda ei taha, siis see hetkel parim tulemus. Muide nende motikatega liiklemine on ikka äärmuslikult ohtlik ja õnnetusi pidi ikka päris tihti juhtuma. Kahjuks aga on enamus, kes nendega sõidavad, nii vaesed, et meditsiinilist abi nad endale lubada ei saa...

Täna tegime väikse roadtripi Esie muuseumi, mis asus tunni kaugusel Ilorinist. Muuseum nägi äärmiselt korralik ja ilus välja, kuid esimene ja suht ainuke reegel oli, et pildistamine muuseumi territooriumil on keelatud. Pileti hinnaks oli meile (võõrastele/valgetele) 200 nairat ning kohalikele 80.

Sõnakuulmatud nagu me oleme, sai Rainer siiski oma telefoniga ühe klõpsu tehtud :)

 Peale muuseumi väike lõunane piknik enne tagasisõitu!

Leidsime sealsest aiast ka esimese õitseva puu. Naudime siis nende õite lõhna Thoriga :)

Pärast muuseumi soovis Ify turule minna ja mina olin loomulikult rõõmuga nõus temaga ühinema, seega viisime poisid koju ja ise turule...ohh neid emotsioone, mis mind seal jälle tabasid. Kuna on palju asju, mida kirja panna raske ning kaamera ei taba või ei taha tabada, siis ma ei hakka üldse hetkel üritama, kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et olen suht emotsionaalne inimene, kuid siin olles ei ole möödunud nädalat, kus mul poleks kordagi silmad vees...pean veel mõningaid asju endas seedima, enne kui oskan oma mõtteid kirja panna...

Lihalettide vahel...

Ify lasi tomatipastat teha. See näeb siis välja nii, et ostad tomatid, sibulad, küüslaugud ja kõik muu, mida pastasse tahad ja viid kogu mandi siis naistele, kes seal samas teevad sellest tomatipasta.

 Esimene etapp siis koostisosade koorimine ja ettevalmistamine (kuna ma vett läheduses ei näinud, siis eeldan,et tomateid ega muud nad seal ei pesnud)...

Teine etapp, soovitud komponendid lähevad masinasse...

 Kuigi tulemus nägi äärmiselt isuäratav välja ja tuleb ka mitmeid kordi odavam, kui poe pastad, jätsin seekord võimaluse kasutamata.

 Lisaks lettidele sahmib igal nurgal ringi "müügipoisse/tüdrukuid", kes Sind oma rosinasilmadega ostma anuvad...