Päev nr 2

Päev algas meil hommikusöögiga hotelli restoranis, mille valik oli ikka päris omapärane. Seejärel oli meil veidi aega niisama olla ning lõunapaikku saime kokku Jemiga (kellega hakkan ka koostööd tegema) ning tegime väheke tutvust Iloriniga. Esiteks viidi meid "Loodusaeda", kus saime kuuma päikse käes jalutada ning kohalikke loomi ning taimi lähemalt uurida. Koht sarnanes pisut loomaaiaga, kuid samas oli ka nagu seikluspark, kuna puude latvades olid rippsillad. Kahjuks sinna otsa me ronima siiski ei hakanud (siiski tahaks selle kunagi ära teha).

Isiklikud lemmikud olid ananass ja banaanipuud, Thorile aga jäi meelde lõvi, kes oli tunduvalt graatsilisem, kui Riia loomaaia oma.

Edasi täitis Jemi mu soovi ja me tegime ringi turul. No turg sai minu silmis kohe kindlasti uue mõiste. Tundub, et siin on inimestel mingi eriline teema porolooniga, sest seda nägin hunnikutes igal nurgal.

Pean lihtsalt ära mainima, et siin on ikka meeletult must. Kõik kohad on prügi täis ja hooned ikka väga halvas korras. Samas on ka ilusaid hooneid, kuid kui Sul ikka maja ümber on kõik must ja räpane, ega siis Sinu majagi eriti ilus paista. 

Viimase asjana näidati meile lõpuks ka korter, kus elama hakkame. Tegelikult saime ise valida, kas esimene või teine korrus. Esialgu oli valik ikka esimese poole, kuid kui nägin, et teisel korrusel on kaks rõdu, siis ei saanud sellest kuidagi loobuda. 

Donnie, Kelechi, Rainer, Dženeta ja Thor meie uue koduga tutvumas. Donnie on minu otsene ülemus ning elab meie kõrval korteris.

Hommseks eesmärgiks on raha vahetada ja oma korterisse sisse kolida. Samas tuleb ka kahjuks Kelechi ja Dženetaga hüvasti jätta, kuna nende reis peab jätkuma.

Ah jaa, unustasin eile mainida, et Riiast-Lagoseni lendas meiega üks briti meesterahvas Paul, kes, hiljem selgudes, oli samuti teel Ilorini. See oli lihtsalt nii koomiline, kuid kokkuvõtteks saime temaga täna kokku ja lõpuks jõudis asi sinnamaani, et Rainerile pakuti juba tööd. Paul ise on siin elanud juba 2,5 aastat töötades jalgpalli treenerina. Tänu Paulile saime vastuseid ka mitmetele küsimustele, millele oleks saanud vastata vaid kohalik. Parimaks uudiseks oli see, et siinkandis malaariat karta ei ole.