Welcome to Kwara...finally

Alustan siis päris algusest. Riiast lahkudes valdas mind täielik rahu. Lend möödus kuidagi kiirelt ja Thor oli samuti väga heas tujus. Türgis lennukilt maha tulles said Thor ja Dženeta kokpitis aega veeta, kuni lennujaama buss meile järgi tuli. Lennujaamast viidi meid hotelli, kus saime end hommikuks korralikult välja puhata. Kuna kõhud olid meeletult tühjad, suundusime koheselt süüa otsima, leidsime lähedalt ühe Corba Kebabi. Eesmärk oli kiirelt midagi süüa ja ruttu hotelli tagasi minna. Sellest ei tulnud aga loomulikult midagi välja, kuna väga sõbralikud Türgi kelnerid, kes iga hinnaeest meid teenindama asusid, ei osanud sõnakestki inglise keelt. Algul tegi see pisut nalja, kuid minutite möödudes muutus juba tüütuks, et Kelechi soovidest ei tahetud kohe kuidagi aru saada. Meie tegime neile asja lihtsamaks ja näitasime menüüs lihtsalt pilti, mida soovisime. Pärast ikka väga pikka viiplemist ja erinevates keeltes seletamist saime lõpuks söödud ja tagasi hotelli.

 Thor ja Dženeta pärast Kebabi einet!

Kuna lend Lagosesse läks alles järgmisel päeval kahe paikku, kasutasime võimalust vanalinnaga tutvuda. Kui aus olla, siis kui ma läheks Türki linna ekskursioonile (mis on kindlasti äärmiselt põnev), valiksin aastaajaks just praeguse aja. Ilmajaam õtles küll, et sooja oli 6 kraadi, kuid tegelikult tundus õhk palju soojem. Umbes nagu meie ilus päikseline kevad. Tegime väikse ringi mošeede juures, mis olid äärmiselt suured ja imelised.

Kuskilt tänavanurgalt tekkis meile keegi vaibamüüja "giid", ütles kohe, et raha ei taha, aga tuuri võib meile teha, mängis lastega ja ajas muidu muhedat juttu. Lõpuks tuli loomulikult välja, et selle eest oleksime pidanud minema tema poodi ja ostma sealt endale vaiba. Õnneks tegi Kelechi kohe selgeks, et vaipa me ostma ei hakka ja mees kadus.

Hommikul valmistusime siis selleks kõge pikemaks etapiks, 7 tunniseks lennuks Istanbulist Lagosesse. Thor pidas kuni lõpuni supper hästi vast, paar tundi magas, siis mängis ja oli lihtsalt armas. Lõpus enne maandumist tuli mingi kratt ikka sisse ja tegi ikka natuke lärmi ka. Lennukilt maha tulles saime sõna otseses mõttes kuuma õhuga vast vahtimist. Kell oli mingi 21 ja väljas oli pime, kuna Kelechi üks kohvritest oli kaduma läinud, pidime mingi pool tundi veel lihtsalt lennujaamas istuma, et selgust saada, mis sellega juhtus. Lõpuks selgus, et asi oli selles, et kohver oli teel Lagosesse viga saanud ja see oli pandud kuhugi eraldi kohta. Kohvrid käes saime oma teekonda jätkata. Õhk oli õues nii niiske, et seda sai lausa limpsida, kuigi erilist tahtmist selleks küll polnud. Lennujaama tuli meile vastu keegi Dele, kes eskortis meid koos ühe tüübiga (kellel oli loomulikult nagu muuseas automaat käes) autode juurde, millega me hotelli saime. Dženeta esimene küsimus oli, et miks Aafrika inimesed pidzaamadega käivad? Kuna olime viimased, kes lennujaamast väljusid, paistsime otsekohe kõigile veel eriti silma. Ütlen kohe, et Lagos ei kandideeri minu lemmikute linnade hulka. Kuigi sain seal olla vaid ühe öö, ei tekkinud mulle kohe kuidagi tunnet, et tahaks sinna veel kunagi tagasi minna. Seega soovitan kõigile, kel plaanis meile külla tulla, tulge läbi Abuja. Sealne linna pidi olema palju ilusam ja samuti ka lennujaam uuem. Lagose oma oli ikka päris inetu. Samas kui sammusin Dele järgi ajas mind see olukord vaid naerma...see kõik tundus kuidagi liiga ebareaalne. Hotellis saime magada vaid paar tundi, kuna hommikul vara pidime juba edasi lendama. Õnneks oli viimane lend Ilorini vaid 40 minutit (muide koos vahemaandumisega õhes teises linnas) ja kella 9 paikku kohaliku aja järgi olimegi kohal. Lapsed olid üliõnnelikud ja jooksid mööda lennujaama ringi. Thorile lõppes see loomulikult näoga vastu asfalti, mille tagajärjeks oli verine huul.

Otse lennujaamast viidi meid minu töö juurde, kus nägin kiirelt paari kabinetti ja tegevdirektorit, Donniet. Tuli välja, et keskus veel ei töötagi ja saame kuni esmaspäevani lohtsalt Kwarat nautida. Alla fuajeesse jõudes olid ootamas teised kohalikud töötajad, kes meid koheselt pildistama hakkasid. Ja üks vahva tädike tuli lihtsalt minu ja Raineri vahele ja nõudis pilti (usun, et temaga kohtun ma kindlasti veel :). See olukord ajas mind veelgi rohkem naerma.

Nüüd peame paar päeva veel hotellis olema, kuna meie korteris pannakse telekale kaableid ja tehakse veel viimaseid korraldusi.

Hommseni, mehed juba magavad ja tundub, et täna on see öö, kus saame end korralikult välja magada.