Kwara: Pühapäev!

Raineriga me enam kahekesi taksoga ei sõida. Nimelt kasutavad taksojuhid ära võimalust, et „valget“ inimest võimalikult tõmmata ja küsivad meilt sõidutamise eest meeletuid summasid (no, nende mõistes meeletuid). Käisime ükspäev taksoga poes ja kui tava taks on 300 nairat, siis meilt küsis taksojuht kohe 1000 nairat. Rainer oli õnnelik, et sai kaubeldud 350 nairale, kuid mina jäin endale kindlaks ja ütlesin, et üle 300 mina ei maksa ja et võime vabalt ka teise takso võtta, loomulikult pööritas taksojuht sellepeale silmi ja lasi hinna alla. Sama situatsioon oli ka tagasi tulles, kuid selle vahega, et lõpuks sai mees ikkagi 400 nairat, kuna andsime talle 500-se ja suure sebimise käigus ei märganud, et ta andis vaid 100 tagasi. Igal nurgal on keegi, kes palub söögiks raha ja vaatab oma suurte silmadega kurvalt otsa, kuid kuna Kelechi juba kord hoiatas meid selle eest, peame oma südame osalt kiviks muutma ja neid lihtsalt ignoreerima. Samas on mul mõnes kohas jälle selline tunne, et annaks kõik, mis mul on, ainult et need väiksed lapsed (kes kuskil turutänaval maas istuvad või maanteäärsete putkade juures elavad) saaksid kordki korralikult riidesse või mõne „päris“ mänguasjaga mängida. See kraabib siin aeg ajalt ikka nii hinge, kui neid jälle möödaminnes näen...

Aga nüüd natuke positiivsema juurde...Otsustasime täna jälle jalutada (nagu meile meeldib). Googeldades leidsin siit päris lähedalt ühe tammi ja kuna ilm oli ka pilvine ning ei tundunud väga kuum, hakkasimegi jalutades minema. Olime suutnud kodust ehk paarsada meetrit minna, kui meiega tuli rääkima üks noormees, kes oli möödasõites sattunud vaimustusse Raineri tattoost. Nagu muuseas saime endale kaaslase terveks jalutuskäiguks. Loomulikult oli ka tema üllatunud, kui kuulis, et me jalgsi läheme ja soovitas järgmistel kordadel ikkagi autot ja autojuhti kasutada (milles tal lõppkokkuvõttes oli ka õigus, kuna ilm keeras ikka nii kuumaks ja tagasitulek oli lausa piin). Seega saavad meist nüüd ka need inimesed, kes jalgsi enam kuhugi ei lähe... Noormees ise oli tegelikult teel meie kõrval asuvasse jahu vabrikusse, kus ta töötab, kuid kuna meie, tema uued parimad sõbrad, olime päris omapead, tundis ta endal vastutust meid saatma tulla. Tagasitulles vahetasime numbreid ja ta lubas meile mõnipäev ka tuuri jahuvabrikus teha, nii et eks näis, ehk on järgmine sissekanne juba sel teemal.