Kwara: Seljatasin esimese "töönädala"

Pea on mõtteid täis, kuid neid kirja panna on päris keeruline. Ma olen siin juba mitu päeva naernud, et tunnen end juba vaikselt skisofreenikuna. Ühel hetkel olen nii õnnelik ja rahul, järgmisel hetkel keeravad aga tunded täiesti teise äärmusesse. Tegelikult ei ole siin hullu midagi, lihtsalt elud siin ja Eestis on liiga erinevad ja sellega harjumine võtab ikka veel aega.

Mõned näited asjadest, mis mulle positiivseid elamusi on senini pakkunud. Nagu siiani olen rääkinud, siis peetakse meist siin tegelikult väga lugu, mulle aga pakub nalja see, et igal hommikul Thori kooli viies ja ise tööle minnes tervitavad kõik mind "Good Morning Ma´m" Mis madaam ma neile olen, aga siin on see tavaline ja ametitel tehakse vahet. Kui oled koristaja, autojuht või väravavaht, siis peadki teisi madaamitama ja härratama (ja sügav kummardus näitab veel erilist austust). Minu jaoks on nad aga ju lihtsalt inimesed, kes teevad erinevaid töid. Huvitav, kui järgmine kord ise koristajatädisid tervitaks lausega "Good Morning Ma´m" mis nad siis teeks :)

Teiseks on mul väga vahvad töökaaslased ja eriti naljakas on see, et suudan neis ikka veel väikest elevust tekitada :) Nii kui keegi jälle oma ema või õe tööle toob, et keskust näidata, nii on vaja kohe ka minuga pilte teha. Ja kui juba pildistamiseks läheb, vajub jälle terve keskuse naiskond pildile. Ja nii ma siis seisan ja ootan, et inimesed oma telefonidega pildid tehtud saaks ja et kõik ikka ka pildile saaks end jäädvustatud. Päris koomiline. Ah jaa, täna Thorile järgi minnes ja ooteruumis istudes tekitasime ka sealsetes õpilastes parajalt ärevust ja elevust. Väiksed poisid käisid ja piilusid, päris pisikesed aga möödusid meist lausa suud lahti otsa vaadates, et kes need veel sellised on.

Ja nii ma siis seisin ja naeratasin, et kõik ikka pildid tehtud saaks...Ma tõesti ei mäleta, kuidas see laps mulle sülle sattus, aga ära anda lõpus eriti ei tahtnudki :)

Peamine asi, mis mulle aga üldse ei sobi on organiseerimatus. Ma ei kujuta ette, kuidas ma üldse tööle hakkan, kuna siiamaani on kõik täiesti organiseerimata. Alustasime oma koolitusega ja ma juba arvasin, et asjad saab liikuma, aga kus sa sellega. Küll ei olnud kaitsepõllesid (mida pole siiani ), küll ei olnud kanüüle ning pidime patsiendid neid ostma saatma ja siis jälle said kontrastaine voolikud otsa jne jne. Ja kui toodi mõni raskemas seisus patsient, siis pidime ta lihtsalt keset koridori raamiga maha panema, kuna ruum, kuhu nad peaks paigutama, on täis kola ja selle välja viimine nõuab teab mida. Palusin ruumi tühjendada juba teisipäeval, kuid tänaseni polnud seda keegi suutnud teha...Aga ma ei anna alla ja võtan endale eesmärgiks teha vähemalt oma töö keskkond mulle vastuvõetavaks, sest tegelikult on nii, et kui Sul on väga kõva hääl ja palju kannatust, võid oma nõutud asjad ka saada :D Ma ei tea, kas ma suudan need mõlemad oskused rakendada...

Ja eks tekitab väikest stressi ka uue (loe vana) aparaadi õppimine. Kuigi on tegu 64 realise masinaga, mis peaks tähendama seda, et uuringu teostamine võtab vaid hetke, kaasneb sellel aparaadil miljon pisiasja, mis pikendavad uuringu aega ning kui ma siiani olin harjunud, et hetkeks, mil uuring on lõppenud, on mul reaalselt ka pildid näha, siis nüüd võin ma ju uuringu ruttu ära teha, kuid piltide ilmumine võtab ikka meeletu aja. Ühesõnaga on siinsed masinad küll väga ilusad ja pealtnäha uued kuid tegelikuses siiski väga algelised ja paljude liigseid liigutusi nõudvate funktsioonidega.