Kwara: Täna nägin ma Aafrikat!

Hommik algas teadmisega, et lõpuks on kätte jõudnud ka minu esimene tööpäev... Panin siis ennast valmis ja seadsin sammud keskuse poole. Olin eilsest Jemi jutust aru saanud, et tuleme kokku ja vaatame natuke aparatuure ja tutvume nendega lähemalt (mina ja siis see india mees), kuid loomulikult ei läinud asjad nii nagu mina arvasin. Jõudsin keskusesse ja otsisin Jemi üles, otsustasime, et alustame kompuutri ruumist. Ruumide poole liikudes märkasin, et meile järgneb päris suur punt inimesi. Enamus neist olid registraatorid, kuid oli ka autojuhte ja muud personali. Ruumis olles tegi Jemi siis algust..."tema on Liina Prants, meie uus radiograafer ja tema räägib meile nüüd natuke nendest aparaatidest ja uuringutest, mida siin teostama hakatakse!" MIDA??? Ma pidin ju ise alles tutvuma tulema nendega...selline oli ju eilne jutt...OK! Eks ma siis annan endast parima ja üritan midagi rääkida. Loomulikult vabandasin, et kuna olime Jemiga ilmselgelt üksteisest mööda rääkinud, siis polnud ma midagi ka ette valmistanud. Õnneks oli personalile aparatuur suht võõras ja nad ei osanud minu tutvustusest ka midagi ehk suurt oodata (ma väga loodan seda). Küsimusi tuli aga iga aparaadi juures järjest rohkem ja seega tundus asi juba lõpupoole päris hästi sujuvat. Nii et lõppkokkuvõttes sain vist ikkagi oma ülesandega hakkama. Minu esimene tööpäev kestis 45 minutit :)

Kuna töölt tulles olid emotsioonid ja tuju laes, arvasin, et oleks õige aeg lõpuks mõni huvitavam paik ette võtta. Minu nimekirjas (koostasin nimekirja, milliseid kohti tahan siin olles külastada) oli kõige lähemal asuvam koht Dada Pottery ehk siis potitehas. Uurisin Sunday käest, kus see asuda võiks ja tuli välja, et suht teises linna otsas ja taksoga sinna minna ei tasu. Sunday ja üks seal kandis elav töökaaslane olid nõus meid sinna viima. JA SEAL MA NÄGINGI LÕPUKS AAFRIKAT! See on üks suurimaid potitehased Nigeerias ja siit saadetakse potte üle Aafrika ning arvatavasti ka kaugemale. Enne, kui tohtisin pildistama ja ringi vaatama hakata, tuli loomulikult läbirääkida summades, mida me pidime neile maksma. Õnneks tegelesid sellega Sunday ja see teine tüüp (ma tõesti ta nime ei mäleta) ja kui olime ära tasunud, võisime vabalt ringi liikuda ja vaadata. Ega seda eriti sõnadesse panna ei saagi, seega panen siia mõningad pildid, mis meil seal olles õnnestus teha.

Kõige tähtsam tädi, ehk siis "Mamma", kellega pidime kõigepealt läbi rääkima ja kellele ka tasuma!

Erinevas vanuses lapsed jooksid ja mängisid seal vabalt ning kedagi see ei häirinud, seega Eesti ettevõtjad võiks sellest küll õppust võtta ja lubada emal lapsega tööl käia :)