Üks sõna-emotsioonid!

Kuna kaks viimast päeva on olnud meie siinoleku emotsionaalsemad ja mõlemal on, mida jagada, siis otsustasime tänase blogi pooleks teha. Seega, naised, mina alustan ja mehed võivad allapoole kerida ja Raineri meestele mõeldud juttu lugema hakata :)

 

Thor Sebastian täna hommikul kell 7.30! Nagu näha, on laps valmis minema lasteaeda...

Tänane päev oli minule siinoleku päevadest üks raskemaid, kuid samas ka üks põnevamaid. Hommikul viisime oma koolilapse kooli. Kuni koolini oli kõik supper, tuju oli hea ja laps teadis täpselt, mis teda ees ootab. Ma arvan, et oleks läinud ka edasi sujuvalt, kuid enne, kui hakkasime Thori rühma saatma, tuli preili naerusuu (sekretär, kellega oleme siiani asju ajanud) ja tegi meile selgeks, et meil tuleb eelnevalt siiski ka osamaks ära tasuda... See tuli nagu välk selgest taevast, kuna olime alles lepingumaksu maksnud ja eelmine kord ei maininud neiu sõnagi, et peaksime osamaksu ette maksma. Ja kuna summa oli päris suur ning meil siiani veel siinset konto arvet ei ole, siis hakkas üks paras jamamine pihta. See muidugi ajas Thori juba segadusse ning kui lõpuks saime oma asjad aetud ja preili naerusuu arvas, et võtab nüüd Thori lihtsalt käekõrvale ja viib ta rühma, siis loomulikult ei läinud see enam nii kergelt. Mul juba hakkas ka närv mustaks minema, et miks ma ei või teda ise rühma saata, kuid tuli välja, et seal ongi selline kord, et hommikul annad lapse uksepeal üle ja õhtul järgi tulles ootavad lapsed mitte rühmas vaid selleks ettenähtud ooteruumis. Nad viiakse sinna poole kolmeks ja seal nad lihtsalt istuvad, vaatavad telekat ja ootavad oma vanemaid.

 

Ootame siis lahendust, kuidas osamaks maksta...pinge kasvab, kuid Thor tundub veel rahulik olevat :)

Lõpuks sain siiski loa ta ise rühma saata ja rühmas olles talle veel natuke seletada ning väikse võimlemise peale oli ta siiski nõus jääma. Samas, mis tal muud üle jäi...

Peale seda, kui klimp kurgus koju jõudsin sain õnneks teate, et meie koolitaja on kohale jõudnud ja saame lõpuks koolitustega pihta hakata (supper, saingi mõttet eemale). Nüüd siis natuke juttu töökaaslastele (kui huvitab, siis ka teistele). Nagu ka varem olen maininud, siis kõik aparaadid, millega hakkan tööle on GE omad. Täna alustasime siis 64 realise CT aparaadiga. Koolitaja oli Lõuna Aafrikast ning koolituse kohta võin öelda, et see oli igati seda ootamist väärt. Alustasime täiesti A-st ja O-st ja sõna otseses mõttes võtsime kõik nupud ükshaaval ette ja ta seletas kõik üksipulgi läbi. Aparaat ja programmid meenutasid mulle kohe meie vana CT masinat (kus oli vaja panna käsitsi kalle ning protokollegi olen varem näinud, kahjuks on aga meie vanast CT-st nii kaua möödas ja harjumine selle süsteemiga võtab kindlasti aega). Hommseks lubati ka mõni patsient saada, et saaksime kontrastiga uuringuid proovida. Saab põnev olema.

Poole kahe paikku hakkasin Thorile järgi kibelema, kuid lõpuks jõudsime ikkagi alles natuke peale kahte kohale ja kuna pidime siis selle arve maksma ja meie paberitelt olid veel mõned andmed puudu, siis kui me lõpuks saime loa Thorile ooteruumi järgi minna, tundsin, kuidas mu keha kohe kohe adrenaliinist ja tunnetest lõhkeb...Ma vist lihtsalt tormasin sinna ruumi poole. Esimene hetk, kui teda nägin, oli see, kuidas Rainer ta sülle võttis ja kui ta siis minu poole keeras ja ma tema vesiseid silmi nägin, pidin ise sinna samasse kokku vajuma. Mul pole ikka väga ammu sellist valu hinges olnud, et pidin ikka väga palju ennast ületama, et mitte ise seal samas nuuksuma hakata. Kasvatajalt sain aga teada, et hommikul oli natuke nutnud, kuid päeval oli täitsa ilusti mänginud ja päris heas tujus olnud. Eks ta hakkas siis uuesti nutma, kui nad ta sinna ooteruumi viisid (kuna me polnud talle seda näidanud, siis ma arvan, et ta oli lihtsalt segaduses ja õnnetu, kuna ei saanud ju aru, milleks see ruum)...õnneks rahunes ta ruttu maha ja esimene küsimus, mida ta küsis, oli see, kas Sunday tõi meid sinna...Normaalne, laps saab oma vanematega lõpuks kokku ja ainuke küsimus on tal, kas autojuht ka tuli :D

Autosse jõudes oli tema juba heas tujus ja naeris ning rääkis oma päevast. Minul läks taastumine aga palju kauem aega, kuid kodus olles ja teda nii heas tujus nähes tundus, et asi polnudki nii hull. Samuti oli ta nõus ka homme tagasi minema, seega usun, et läheb paremuse poole... 

 

 Thor täna õhtul, meie kodulähedal välibaari ees (lapse lemmik mänguasjadeks siis suur kivi ja pudelikorgid)

Und Fußball...

Kuna jalgpalli jutt jäi pooleli poolfinaalide juures, siis alustan sealt. Nigeeria edenes sealt väga kindlalt edasi, 4:1 tõmmati Malile kott pähe ja hakati finaali ootama. Burkina Faso ja Ghana mäng oli aga seevastu väga põnev ja esimest korda kogu turniiri jooksul paistis kohtunik silma. Kohe alguses Ghanale täiesti olematu penalt, hiljem jättis BF-le kindla penalti andmata ja lisaajal ka millegipärast värava lugemata. 

Alguses tundus, et Ghana lähebki edasi aga teisest pool ajast alates käis põhiliselt Ghana värava all pidev pommitamine kuid ära suudeti lüüa vaid üks ja mäng lõppes penaltitega ja BF võiduga.

Kuna Nigeeria sai finaali, siis tahtsin väga seda kusagil õues vaadata. Otsustasime seda koos Donniega Kwara hotelli vaatama minna, seal oli suur baar ja suur ekraani moodi asi pluss veel palju telekaid. Olemine oli mõnus, sai külma õllega kuuma õhku jahutada ja olukord tundus üllatavalt rahulik. Aga see oli kõik enne mängu. Sest kui mäng algas, vajus õu rahvast paksult täis ja möll läks lahti. Huvitav oli näha inimesi nii elavalt kaasa elamas, kätega vehkimine, kisamine, kaks härrat loopisid pidevalt oma plasttooli jne. Kõigi nägudelt oli näha selle mängu tähtsus ja võit oli nende edasist õnne arvestades ülioluline. Ja õnneks läks, Nigeeria võitis 1:0. Tundub napp aga mäng oli kindlalt ühepoolsem kui nende esimene kohtumine, Nigeerial jäid paljud võimalused kasutamata ja BF suutis kogu mängu ajal ainult ühe löögi raamidesse sihtida. 

Möll, mis peale lõpuvilet hakkas, oli metsik ja kõva tants käis kogu autasustamise aja. Sain ka teada, et siinkandis on inimesed rahulikumad ja ilmselt piirdusid ainult sama õhtu peoga. Lagoses pidi aga asi tõsisem olema ja seal ilmselt enne kolme päeva pidu ei lõpe...